Teine kahest rollist etenduses „Õnnistatud hullumeelsus“.

Viiliainen koos oma partneri Juntuneniga olid väga agarad politseinikud. Agarus tulenes sellest, et nad lootsid saada ametikõrgendust. Viiliainen oli veidi allaandlik ja täitis seepärast kõik paarilise poolt antud käsklused vastuvaidlemata. Saamata aru, et tegelikult suunas tema partner Viiliainenile just raskemad ja ohtlikumad ülesanded.

Oma agaruses ja ametikõrgenduse lootuses arreteerisid nad loo peategelased, saamata aru, et nende kirjeldus ei vastagi otsitavate kurjategijate omale. Ennast ja oma paarilist kiites leiab Viiliainen: „Meil on õnne nagu ratsahobuse sitta!“.  Oma rumalas agaruses peab Viiliainen isegi autokastist leitud akordionit asitõendiks: „See on kahtlane asi!“.

 Kuna see oli alles esimene etendus ja koheselt tuli selles mängida kahte osa, siis oli see päris „pähkel“. Puudus ju alles kogemus näitlemisel, oli üsnagi suur lavahirm ja ei osanud veel leida vajalikke nippe oma tegelase iseloomu väljatoomisel. Loomulikult oli siin suureks toeks ja abiks lavastaja näpunäited aga kõike seda enda seest leida pole nii kerge. Õppisin alles tegelase sisse minemist ja tema moodi mõtlemist. Seetõttu ei jäänud ka oma rolliga nii rahule kui oleks võinud olla neid oskusi omades.