Švartsi „Draakoni“ linnapea on üks teose keskseid ja sümboolsemaid tegelasi. Ta on arg, kahepalgeline ja omakasupüüdlik mees, kes on õppinud elama Draakoni võimu all ning kohandanud end täielikult türannia reeglitega.

Linnapea ei ole otseselt kuri, kuid ta on moraalselt nõrk – ta eelistab kohaneda rõhujaga, mitte vastu hakata. Tema peamine eesmärk on säilitada oma positsioon ja mugavus, isegi kui see tähendab Draakoni teenimist ja teiste kannatuste eiramist. Kui Draakon hävitatakse, võtab linnapea kiiresti tema koha ja muutub ise uueks türanniks – see näitab, et võimuiha ja hirm võivad elada igas inimeses.

Kokkuvõttes on linnapea silmakirjalikkuse ja sisemise orjameelsuse kehastus – ta sümboliseerib seda, kuidas inimesed võivad ise taastoota rõhuvat süsteemi, kui nad ei suuda ega taha vabadust kanda.

Hästi iseloomustab linnapea olemust stseen, kus ta räägib Lantselotiga ja püüab teda veenda mitte Draakoniga võitlema. Ta ütleb sisuliselt, et „Draakon on küll hirmus, aga me oleme temaga harjunud“ – see peegeldab tema mõttemaailma: parem elada tuttavas orjuses kui riskida muutusega.

See hoiak näitab linnapea argust ja mugandumist, aga ka tema sisemist orjust – ta ei usu enam, et vabadus on võimalik või väärtuslik. Hiljem, kui Draakon on surnud, võtab ta ise võimu üle, tõestades, et ta on vaimselt sama Draakon kui eelmine.

Niisiis, linnapea kehastab mõtet, et türannia ei kao koos türanniga, kui inimesed ise ei muutu.

Huvitavaks tegi rolli mängimine just see, et tuli leida usutav viis kahe isiksuse iseloomu mängimiseks ühes inimeses. Kuidas tuua välja nii kavalus kui võimuiha samaaegselt.